Läti läänemeresoome keelte kõnelejad ja Lõunaeesti murded
Läti läänemeresoome keelte kõnelejad
Balti aladel on soome-ugri keeli räägitud juba mitu tuhat aastat. Lätis tuntakse läänemeresoome keelt rääkiva rahvana ennekõike liivlasi. Nende asuala ulatus kunagi piki Riia lahte Vidzemesse, kuid taandus sajandite jooksul niivõrd, et Salacgrīva lähedal Svētciemsi külas olid viimased salatsiliivi keele kõnelejad teadaolevalt 1860ndatel aastatel. Kuramaa-liivlased, kelle küladest moodustuv ahel oli Kurzeme kõige põhjapoolsemas osas veel kuni Teise maailmasõja lõpuni alles, hajusid pärast sõda laiali teistesse Läti piirkondadesse ning olid osa läti pagulaskogukonnast välismaal.
Siiski, kaasajal leidub Lätis teisigi läänemeresoome rahvaid. Kreevinid (läti k. krieviņi ‘väikesed venelased’) olid vadja keele kõnelejad, kes elasid umbes 1445. aastast alates Bauska lähedal, kuhu Novgorodi vürst nad Lääne-Ingerimaalt sõjavangidena saatis. Kreevinite keelt kõneldi veel kuni 19. sajandi keskpaigani piisavalt, et Johan Andreas Sjögren seda koguda sai, kuid peagi pärast seda suri nende keel välja.
(sinine = lutsid, kollane = leivud, roheline = liivlased, punane = kreevini vadjalased)
Eesti keelesaared
Latgales, Ida-Lätis, asuvad niinimetatud eesti või lõunaeesti keelesaared. Selle mõiste alla rühmitatakse enamasti kolm keelekogukonda: Lutsi, Leivu, ja Kraasna. Kõigis kolmes kogukonnas räägiti lõunaeesti keele murrakuid, mis nüüdseks hääbunud on.
(kaardi autor Sulev Iva)
Ehkki üleminek teistele keeltele oli käimas juba 20. sajandil, on täielik keeleline nihe teistele kohalikele keeltele alles üsna hiljutine areng. Viimane Leivu murraku kõneleja suri aastal 1988, Kraasna murraku viimane kõneleja suri tõenäoliselt enne Teist maailmasõda. Lutsi keelesaar oli viimane kõnelejaskonna kaotaja, kui Nikolajs Nikonovs 2006. aastal suri. Oma uurimistöö jooksul olen külastanud umbes neljakümmet neist 53 külast, kus Oskar Loorits 1893. aastal eesti keele (st Lutsi murraku) kõnelejaid oli kohanud. Isegi neis külis, kus elanikel oma lutsi juurtest mingit mälestust või teadlikkust pole, viitavad nende perekonnanimed seosele lutsidega. Mõned järeltulijatest teavad vähesel määral midagi esivanemate keelest. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et tänapäeval piirduvad lutside järeltulijate keelealased teadmised peamiselt üksikute sõnadega (nt suzi ‘hunt’, hopen ‘hobune’), tervituse (tere!) ja harvematel juhtudel lühikeste fraasidega (ole-eiq! ‘ei ole!’). On veel üks-kaks inimest, keda võiks pidada osalisteks keeleoskajateks, kuna neil on Lutsi murraku passiivne oskus. Nende keeleoskust on aga raske täpselt hinnata, kui puuduvad parema keeleoskusega rääkijad, kellega nad vestelda võiks.
(mustad jooned = vojevoodkonna [läti k. novads] piirid,
hallid jooned = piirkonna [läti k. pagasts] piirid)
(lilla = Pilda grupi külad, sinine = Nirza grupi külad,
oranž = Mērdzene grupi külad; kaardi autor Uldis Balodis)
Kui praegu vestelda lutside järeltulijatega, kes enam keelt ei valda, siis ilmneb, et nad on siiski vägagi teadlikud oma esivanematest, kes veel keele kõnelejad olid. 2014. aastal on keskealiste lutsi järeltulijate jaoks nende viimane keelt kõnelev sugulane nende vanavanemate või vanavanavanemate põlvkonnast. Sellele leidub erandeid Lielie Tjapšis (ehk Jāniküläs Lutsimaal), mis asub Pilda lähedal, Ludzast lõunas. (Lielie Tjapši on ülal kaardil ka välja toodud ning asub Pilda külade rühma kõige idapoolsemas osas.) See on viimane ala, kus 19. ja 20. sajandil külastatud keelekogukonna järeltulijad veel aktiivselt Lutsi murrakut kõnelesid. Antoņina Nikonovat, kes oli viimase Lutsi murraku kõneleja Nikolājs Nikonovsi vanaema, mäletavad nii keeleuurijad kui ka tavainimesed kui aktiivset ja entusiastlikku Lutsi murraku kõnelejat. Ta suri 1980ndatel, kuid rääkis kuni surmani oma pojapojaga Lutsi murrakus, hoolimata sellest, et ühtki teist kõnelejat enam polnud.
