Lutsi murraku hääldusest ja praktiline lutsi ortograafia

See osa kirjeldab praktilist ortograafiat, mille lutsi murraku ülekirjutamiseks loonud olen. Hääliku pikkust märgitakse pikenenud vokaali kohal oleva makroniga (ˉ), nt ā, ȳ, ǖ, nagu seda tehakse ka läti ja latgali keeles. Pikk konsonant kirjutatakse topelthäälikuga, nt tt, kk, ļļ.

Nagu ka läti ja latgali keeles, kirjutatakse palataliseeritud konsonandid peenendusmärgiga (¸) kõnealuse konsonandi all, nt nāņe ‘naine’, maŗa ‘marja’, taļvine ‘talvine’. Mitte-sõnaalguliste silpide puhul palataliseeritakse üldiselt i-le eelnevat konsonanti ja selles positsioonis olevale konsonandile peenendusmärki ei lisata. Seega hääldatakse sõna pini ‘koer’, nagu oleks see kirjutatud piņi. Sellise kirjaviisi eesmärk on Lutsi murraku ortograafias võimalikult vähe segavaid diakriitilisi märke kasutada.

Tähele tasub panna, et mõningate lutsi murraku rääkijate seas on peenendamist sporaadiliselt esinenud ka teiste eesvokaalide või isegi üldiselt eesvokaalide ees olevate konsonantide puhul (Lutsi murrakus on eesvokaalid nii pikad kui ka lühikesed i, e, ä, ö, ü). 

Vokaale ä, ö, ü hääldatakse nagu eesti keeleski, y hääldub nagu eesti keele õ. 

Konsonante b, d, f, g, h, k, m, n, p, s, š, t, v, z, ž hääldatakse nagu eesti keeleski. Konsonant q tähistab kõrisulghäälikut, mida võib eesti keeles kohata näiteks eituspartiklis mkmm [mq-mm].

Konsonant l on velaarne, kui see esineb kesk- ja tagavokaalide ees (a, o, u, y). Velaarse või ”kõva l-i” variante esineb vene ja läti keeles, ja ennekõike võib vene l-ist saada aimu, kuidas sellises positsioonis asuvat Lutsi murraku l-i hääldada.

Rõhku sõnadele ei märgita. Nagu ka teistes läänemeresoome keeltes ja läti keeles, on Lutsi murrakus rõhk üldiselt esimesel silbil. Oluline erand on siin eituses tegusõnad (nt ole-eiq ‘ei ole’ ja anna-as ‘ei andnud’), mille puhul on tegusõna tüvele liituv eitussõna pigem rohkem rõhutatud kui tegusõna esimene silp.